Ajaloost
Muinasajal, umbes 800 - 1000 aastat tagasi oli Vaivara kihelkonna maa hõredalt asustatud. Iga asustatud punkti (hõimkonna, pere) vahel oli 3 - 5 km asustamata maa-ala. Seda tõendavad veel praegu alles olevad kalmud ja kultusekivid.
Taanlaste saabumisel 13. sajandil, siirdusid siin elanud asukad mujale (mööda merd ja üle Narva jõe). Osa inimesi aga põgenes sügavale laande ja soode taha varjule, kus asustasid uued asulad nagu Sirgala, Vana-Viivikond ja üksikud külad nagu Pärniku, Jogusoo, Laagnapõllu jt.
Nii mainitakse Taani Hindamisraamatus aastal 1241 Sirgala küla asustust ja Udria küla (Udrias).
1337.a. on Taani Hindamisraamatus kirjutatud, et Toilast kuni Narvani ei ela inimesi.
Sõdade ja vallutuste perioodi soikumisel tihenes Vaivara asustus ja 15-16. sajandi vahetusel võime leida kroonikas juba mõisade olemasolu Sõtke külas, Laagnal ja mujal.
Vene-Liivi sõja ajal (1558 - 1582) oli Vaivara kihelkonna maa-ala jälle inimtühi.
Kui algas rootsi aeg, elustus Vaivara uuesti. Osa mõisasid vahetas oma asukohta
(Sõtke mõis Türsamäele), muutusid mõisadevahelised piirid, osa mõisu kadus.
Laagna mõis sai endale abimõisana Vaivara mäe ümbruse maad, Meriküla mõis sai endale Udria küla jne. Narva ümbruse mõisu aga allutati otse Narva kindlusele, näiteks Härmamäe mõis.
Peale Poola fookti lahkumist Narva kindlusest 1601.a. tugevnes kohaliku aadli ja luterliku kiriku võim ja 17. sajandi esimesel poolel 1623.a. (ENE 8. Köide lk. 691) mainiti, et Vaivaras on oma kirikuõpetaja. Kiriku olemasolu kohta puuduvad kirjalikud teated, kuid võib arvata, et mingisugune hoone täitis kiriku aset.
Seoses luteriusu tugevnemisega võeti konsistooriumi eestvõttel vastu seadus, et talurahvale peab kirikuõpetaja pidama jutlust elanike emakeeles, (varem peeti jutlust saksa keeles). 17. sajandi teisel poolel hakkas Vaivaras just kiriku kaudu levima kirjaoskus (peamiselt lugemisoskus) .
Põhjasõda (1700 - 1781) pani kauaks ajaks seisma kultuurilise arengu Vaivaras.
Katk ja nälg laastasid ümbruskonna, 1700 - 1720. aastani oli Vaivara jälle inimtühi.
Põhjasõja aega meenutab kaitseehitis “Rootsi vall“, mis saab alguse Pimestiku külast mere äärest ning ulatub Tornimäe kaudu lõunapoolsete metsadeni.
Vene tsarinna Jelisaveta Petrovna valitsusajal (1741 - 1762) olid Vaivaras järgmised mõisad: Laagna, Vaivara, Türsamäe, Meriküla jt. Mõisade taaseksisteerimisega rändab Vaivarasse mujalt rahvast sisse. Elustus uuesti kiriklik elu. 1787.a. oli märgitud, et Vaivaras on 7 inimest, kes võivad lastele lugemist õpetada.
Peeter I tütre, tsarinna Jelisaveta Petrovna valitsuse ajal sai Karl Siwers (1710 - 1774) temalt kingiks rida mõisu nii Venemaal kui Eestis, nende hulgas ka Vaivara ja Laagna mõisad. Enne oma surma alustas Karl Siwers Vaivarasse kiriku ehitamist, mille ehitustööd lõpetati peale tema surma 1776.a. Karl Siwersi põrm maeti ümber vastvalminud Vaivara kiriku keldrisse, hallist graniidist valmistatud kirstu. Vaivara kirik hävis II Maailmasõjas.
Vaivara uue kiriku ehitamisega sai alguse Vaivara kihelkonna ametlik eksisteerimine. Märgiti ära ka Vaivara kihelkonna piirid: idas ulatus kihelkond Narva jõeni, põhja piiriks oli Soome laht, läänes Jõhvi kihelkond ja lõunas Iisaku kihelkond.
1776 - 1819.a. talurahvaseaduse mõjul elavnes mõningal määral ka Vaivara rahva elutegevus. 1835.a. toimus perekonnanimede panek Vaivara kiriku juures. Ühtlasi tekkis vajadus kohaliku seadusandliku valitsuse järele ja 19.sajandi esimesel poolel mainitakse Vaivara valla tekkimist.
Vaivara esimene puust vallamaja ehitati Perjatsi külasse. Vallavalitsus koosnes vallavanemast, tema abist ja sekretärist. Hiljem lisandus vallakohtumees, vallakäskjalg ja vallapolitsei ning valla volikogu. Kõik need valla ametimehed olid suures sõltuvuses nii mõisast kui kirikust.
1870 .a. läks käiku Peterburg - Tallinn raudtee, mis tõi muudatusi Vaivara majandus- ja kultuuriellu. Peterburist algas suvitajate massiline vool Vaivarasse suvitama, koos nendega ka raha vool Vaivara rahva taskusse. Mõne aastaga kogusid Vaivara ja naabermõisade renditalupidajad nii palju raha, et üritasid talukohad päriseks osta. 1912.a. mainis “Olevik”, et Vaivara vallas on 220 ostutalu.
Sajandi vahetusel tekkis Vaivara kihelkonnas terve rida ühinguid ja seltse: karskusselts “Külvaja” 1901.a., Auvere Muusika ja Kirjandusselts 1909.a., Eesti karskusselts “Võitleja” 1891.a., Põllumeeste Selts, Auvere Piimaühing, Vaivara Piimaühing, ühistute kauplused Vaivaras, Auveres ja mujal.
Vaivara Piimaühistusse (59 talu) ja Auvere Piimaühistusse (57 talu) kuulusid tegevliikmetena taluperemehed.
19 sajandi keskpaiku avati külakoolid Vana-Sõtke külas, Perjatsi külas, Puhkova külas, Soldina külas. Vaivara mõisa omanik K. Korff avas 1866.a. oma kulu ja kirjadega Vaivara kihelkonnakooli. Siit alates algas Vaivara kultuurielu kiirenev areng. Tekkisid näiteringid, laulukoorid, puhkpilliorkestrid, millised tegutsesid Vaivara uues rahvamajas, mis ehitati 1908 - 1910.a.
1915.a. puhkenud I Maailmasõda pidurdas mõneks ajaks Vaivara kihelkonna
kultuurielu.
Eesti Vabariigi ajal elustus kultuurielu jälle rahvuslikus suunas.
1930.a. puhkenud üleüldine majanduskriis pidurdas mõningal määral ka Vaivara majanduselu arengut, kuid Sillamäe Õlivabriku käivitumisega areng taastus. Eesti Vabariigi algaastail toimus mõisade jagamine asundustaludeks; tekkisid uued asunduskülad: Sooküla ja Tuleviku asundus Soldinas.
Eesti Vabariigi ajal liideti Vaivara kihelkonnaga Narva ja Kose vallad. Kokku moodustas kihelkonna pindala 758 km², elanikke oli 9890 (1934.a.), neist 2835 venelast ja 840 ingerlast. Ingerlased elasid peamiselt Narva vallas, venelased aga enamuses Kose vallas.1939.a. moodustati Auvere-Joala ja ühe osa Peetri valla baasil Alutaguse vald, teine osa Peetri vallast liideti Vaivara vallaga. Alutaguse ja Vaivara vald likvideeriti 1950.a. ja allutati Narva linnale. 1954.a. rajati endiste valdade piiridesse Vaivara ja Alutaguse külanõukogud, millised läksid Jõhvi, hiljem Kohtla-Järve rajooni alluvusse. Vaivara ja Alutaguse külanõukogud liideti 1976.a. Vaivara külanõukoguks.
Vaivara kihelkonnas oli 1937.a. 11 avalikku algkooli: Vaivara vallas 6 algkooli, Peetri vallas 3 algkooli, Auvere-Joala vallas 2 kooli, kokku 448 õpilasega, Vaivara mõisahoones aga lastekodu 67 kasvandikuga.
Raamatukogud olid “Auvere Muusika ja Kirjandusseltsil”- kogu 538 köidet, Mustajõe külas - kogu 420 köidet, Päite külas - kogu 199 köidet, Peetri vallas - kogu 645 köidet, Vaivara vallas - kogu 952 köidet, Meriküla naisseltsil “Linda” ja Väiküla haridusseltsil “Zarja”.
20. sajandi algul moodustati Ühispank ja tarvitajateühingud: Vaivara vallas,
Auvere-Joala vallas, Zerdjankas ja Idasool.
Vastastikkused kindlustusseltsid tegutsesid Vaivara ja Auvere-Joala valdades.
1934.a. oli Vaivara valla pinda 149 km² ja elanikke 2582. Talupidamisi ja teisi elamuid oli Vaivara vallas 1934.a. 634, talundite kasutada oli 7719 ha maad, millest põldu ja aiamaad oli 1696 ha (22 %). 1929.a. seisuga oli taludes 1594 inimest. Taludes kasvatati tõukarja, kasvatati sorditud teravilja (Sangaste rukis) ja kartulit
(Peladonna, Majesteet jt.). Maade parandamiseks andis riik laenu.
Eesti Vabariigi ajal moodustati veel rida väiksemaid ühistuid: nagu turba -, vee -, masinaühistu.
Postikorraldus käis kohalike postkontorite kaudu. Igas külas oli oma postitalu ja palgaline postivedaja. Igas külas oli ka telefon. Valdadesisesed teed parandati talumeeste poolt.
Vaivara valda registreeritud täiskasvanud inimesed maksid igal aastal isikumaksu: mehed 6 krooni aastas ja naised 3 krooni aastas.
Igas vallas oli oma arstipunkt, kus anti esmaabi, ka loomaarst. Arstiabi oli tasuline.
1941.a. alanud II Maailmasõda tegi Vaivara kihelkonnas järjekordselt puhta töö, hävitades ja põletades kõik. Kogu kihelkonna rahvas sunniti lahingute eest evakueeruma. 1945.a. kevadeks oli palju neid külasid, kus olid alles ainult majade ja kõrvalhoonete vundamendid (Vana-Viivikond, Sirgala, Metsküla, Ühekonna, Auvere, Vaivara asundus - Sinimäe). Teistes külades oli järgi 10 - 15 % majade varemeid, milledel mõni sarikas püsti või maja nurk üleval. Põllud olid täis jooksukraave ja punkreid. Palju oli pommilehtreid. Talude maad olid täis miine, mida demineeriti veel 1952.a.
Tagasipöördumine kodukohta toimus aeglaselt. Nii oli Pimestiku külasse tagasi tulnud endisest 11 majapidamisest 5, Perjatsi 57-st majapidamisest 16. Ühtegi majapidamist ei taastatud Sirgala, Metsküla, Ühekonna, Kärekonna, Auvere, Sooküla, Kirikuküla külades. Need külad olid tehtud täiesti maatasa. Reidepõllu külasse pöördus tagasi üks perekond.
Põllumajanduse kollektiviseerimisega, kolhooside ja sovhooside moodustamisega katkes talumeeste tagasipöördumine oma kodukohta täiesti.
1990.a. on Vaivaras (Sinimäe külanõukogu) 10 küla, kus ei ela ühtegi taluperet. Samuti on teistest küladest lahkunud enamuses seal peale sõda sündinud noorem rahvas. Paljudes külades elavad veel ainult pensionärid ja raugad, kes varsti lähevad manalasse, siis jääb Vaivara kihelkond endistest elanikest tühjaks.
Taanlaste saabumisel 13. sajandil, siirdusid siin elanud asukad mujale (mööda merd ja üle Narva jõe). Osa inimesi aga põgenes sügavale laande ja soode taha varjule, kus asustasid uued asulad nagu Sirgala, Vana-Viivikond ja üksikud külad nagu Pärniku, Jogusoo, Laagnapõllu jt.
Nii mainitakse Taani Hindamisraamatus aastal 1241 Sirgala küla asustust ja Udria küla (Udrias).
1337.a. on Taani Hindamisraamatus kirjutatud, et Toilast kuni Narvani ei ela inimesi.
Sõdade ja vallutuste perioodi soikumisel tihenes Vaivara asustus ja 15-16. sajandi vahetusel võime leida kroonikas juba mõisade olemasolu Sõtke külas, Laagnal ja mujal.
Vene-Liivi sõja ajal (1558 - 1582) oli Vaivara kihelkonna maa-ala jälle inimtühi.
Kui algas rootsi aeg, elustus Vaivara uuesti. Osa mõisasid vahetas oma asukohta
(Sõtke mõis Türsamäele), muutusid mõisadevahelised piirid, osa mõisu kadus.
Laagna mõis sai endale abimõisana Vaivara mäe ümbruse maad, Meriküla mõis sai endale Udria küla jne. Narva ümbruse mõisu aga allutati otse Narva kindlusele, näiteks Härmamäe mõis.
Peale Poola fookti lahkumist Narva kindlusest 1601.a. tugevnes kohaliku aadli ja luterliku kiriku võim ja 17. sajandi esimesel poolel 1623.a. (ENE 8. Köide lk. 691) mainiti, et Vaivaras on oma kirikuõpetaja. Kiriku olemasolu kohta puuduvad kirjalikud teated, kuid võib arvata, et mingisugune hoone täitis kiriku aset.
Seoses luteriusu tugevnemisega võeti konsistooriumi eestvõttel vastu seadus, et talurahvale peab kirikuõpetaja pidama jutlust elanike emakeeles, (varem peeti jutlust saksa keeles). 17. sajandi teisel poolel hakkas Vaivaras just kiriku kaudu levima kirjaoskus (peamiselt lugemisoskus) .
Põhjasõda (1700 - 1781) pani kauaks ajaks seisma kultuurilise arengu Vaivaras.
Katk ja nälg laastasid ümbruskonna, 1700 - 1720. aastani oli Vaivara jälle inimtühi.
Põhjasõja aega meenutab kaitseehitis “Rootsi vall“, mis saab alguse Pimestiku külast mere äärest ning ulatub Tornimäe kaudu lõunapoolsete metsadeni.
Vene tsarinna Jelisaveta Petrovna valitsusajal (1741 - 1762) olid Vaivaras järgmised mõisad: Laagna, Vaivara, Türsamäe, Meriküla jt. Mõisade taaseksisteerimisega rändab Vaivarasse mujalt rahvast sisse. Elustus uuesti kiriklik elu. 1787.a. oli märgitud, et Vaivaras on 7 inimest, kes võivad lastele lugemist õpetada.
Peeter I tütre, tsarinna Jelisaveta Petrovna valitsuse ajal sai Karl Siwers (1710 - 1774) temalt kingiks rida mõisu nii Venemaal kui Eestis, nende hulgas ka Vaivara ja Laagna mõisad. Enne oma surma alustas Karl Siwers Vaivarasse kiriku ehitamist, mille ehitustööd lõpetati peale tema surma 1776.a. Karl Siwersi põrm maeti ümber vastvalminud Vaivara kiriku keldrisse, hallist graniidist valmistatud kirstu. Vaivara kirik hävis II Maailmasõjas.
Vaivara uue kiriku ehitamisega sai alguse Vaivara kihelkonna ametlik eksisteerimine. Märgiti ära ka Vaivara kihelkonna piirid: idas ulatus kihelkond Narva jõeni, põhja piiriks oli Soome laht, läänes Jõhvi kihelkond ja lõunas Iisaku kihelkond.
1776 - 1819.a. talurahvaseaduse mõjul elavnes mõningal määral ka Vaivara rahva elutegevus. 1835.a. toimus perekonnanimede panek Vaivara kiriku juures. Ühtlasi tekkis vajadus kohaliku seadusandliku valitsuse järele ja 19.sajandi esimesel poolel mainitakse Vaivara valla tekkimist.
Vaivara esimene puust vallamaja ehitati Perjatsi külasse. Vallavalitsus koosnes vallavanemast, tema abist ja sekretärist. Hiljem lisandus vallakohtumees, vallakäskjalg ja vallapolitsei ning valla volikogu. Kõik need valla ametimehed olid suures sõltuvuses nii mõisast kui kirikust.
1870 .a. läks käiku Peterburg - Tallinn raudtee, mis tõi muudatusi Vaivara majandus- ja kultuuriellu. Peterburist algas suvitajate massiline vool Vaivarasse suvitama, koos nendega ka raha vool Vaivara rahva taskusse. Mõne aastaga kogusid Vaivara ja naabermõisade renditalupidajad nii palju raha, et üritasid talukohad päriseks osta. 1912.a. mainis “Olevik”, et Vaivara vallas on 220 ostutalu.
Sajandi vahetusel tekkis Vaivara kihelkonnas terve rida ühinguid ja seltse: karskusselts “Külvaja” 1901.a., Auvere Muusika ja Kirjandusselts 1909.a., Eesti karskusselts “Võitleja” 1891.a., Põllumeeste Selts, Auvere Piimaühing, Vaivara Piimaühing, ühistute kauplused Vaivaras, Auveres ja mujal.
Vaivara Piimaühistusse (59 talu) ja Auvere Piimaühistusse (57 talu) kuulusid tegevliikmetena taluperemehed.
19 sajandi keskpaiku avati külakoolid Vana-Sõtke külas, Perjatsi külas, Puhkova külas, Soldina külas. Vaivara mõisa omanik K. Korff avas 1866.a. oma kulu ja kirjadega Vaivara kihelkonnakooli. Siit alates algas Vaivara kultuurielu kiirenev areng. Tekkisid näiteringid, laulukoorid, puhkpilliorkestrid, millised tegutsesid Vaivara uues rahvamajas, mis ehitati 1908 - 1910.a.
1915.a. puhkenud I Maailmasõda pidurdas mõneks ajaks Vaivara kihelkonna
kultuurielu.
Eesti Vabariigi ajal elustus kultuurielu jälle rahvuslikus suunas.
1930.a. puhkenud üleüldine majanduskriis pidurdas mõningal määral ka Vaivara majanduselu arengut, kuid Sillamäe Õlivabriku käivitumisega areng taastus. Eesti Vabariigi algaastail toimus mõisade jagamine asundustaludeks; tekkisid uued asunduskülad: Sooküla ja Tuleviku asundus Soldinas.
Eesti Vabariigi ajal liideti Vaivara kihelkonnaga Narva ja Kose vallad. Kokku moodustas kihelkonna pindala 758 km², elanikke oli 9890 (1934.a.), neist 2835 venelast ja 840 ingerlast. Ingerlased elasid peamiselt Narva vallas, venelased aga enamuses Kose vallas.1939.a. moodustati Auvere-Joala ja ühe osa Peetri valla baasil Alutaguse vald, teine osa Peetri vallast liideti Vaivara vallaga. Alutaguse ja Vaivara vald likvideeriti 1950.a. ja allutati Narva linnale. 1954.a. rajati endiste valdade piiridesse Vaivara ja Alutaguse külanõukogud, millised läksid Jõhvi, hiljem Kohtla-Järve rajooni alluvusse. Vaivara ja Alutaguse külanõukogud liideti 1976.a. Vaivara külanõukoguks.
Vaivara kihelkonnas oli 1937.a. 11 avalikku algkooli: Vaivara vallas 6 algkooli, Peetri vallas 3 algkooli, Auvere-Joala vallas 2 kooli, kokku 448 õpilasega, Vaivara mõisahoones aga lastekodu 67 kasvandikuga.
Raamatukogud olid “Auvere Muusika ja Kirjandusseltsil”- kogu 538 köidet, Mustajõe külas - kogu 420 köidet, Päite külas - kogu 199 köidet, Peetri vallas - kogu 645 köidet, Vaivara vallas - kogu 952 köidet, Meriküla naisseltsil “Linda” ja Väiküla haridusseltsil “Zarja”.
20. sajandi algul moodustati Ühispank ja tarvitajateühingud: Vaivara vallas,
Auvere-Joala vallas, Zerdjankas ja Idasool.
Vastastikkused kindlustusseltsid tegutsesid Vaivara ja Auvere-Joala valdades.
1934.a. oli Vaivara valla pinda 149 km² ja elanikke 2582. Talupidamisi ja teisi elamuid oli Vaivara vallas 1934.a. 634, talundite kasutada oli 7719 ha maad, millest põldu ja aiamaad oli 1696 ha (22 %). 1929.a. seisuga oli taludes 1594 inimest. Taludes kasvatati tõukarja, kasvatati sorditud teravilja (Sangaste rukis) ja kartulit
(Peladonna, Majesteet jt.). Maade parandamiseks andis riik laenu.
Eesti Vabariigi ajal moodustati veel rida väiksemaid ühistuid: nagu turba -, vee -, masinaühistu.
Postikorraldus käis kohalike postkontorite kaudu. Igas külas oli oma postitalu ja palgaline postivedaja. Igas külas oli ka telefon. Valdadesisesed teed parandati talumeeste poolt.
Vaivara valda registreeritud täiskasvanud inimesed maksid igal aastal isikumaksu: mehed 6 krooni aastas ja naised 3 krooni aastas.
Igas vallas oli oma arstipunkt, kus anti esmaabi, ka loomaarst. Arstiabi oli tasuline.
1941.a. alanud II Maailmasõda tegi Vaivara kihelkonnas järjekordselt puhta töö, hävitades ja põletades kõik. Kogu kihelkonna rahvas sunniti lahingute eest evakueeruma. 1945.a. kevadeks oli palju neid külasid, kus olid alles ainult majade ja kõrvalhoonete vundamendid (Vana-Viivikond, Sirgala, Metsküla, Ühekonna, Auvere, Vaivara asundus - Sinimäe). Teistes külades oli järgi 10 - 15 % majade varemeid, milledel mõni sarikas püsti või maja nurk üleval. Põllud olid täis jooksukraave ja punkreid. Palju oli pommilehtreid. Talude maad olid täis miine, mida demineeriti veel 1952.a.
Tagasipöördumine kodukohta toimus aeglaselt. Nii oli Pimestiku külasse tagasi tulnud endisest 11 majapidamisest 5, Perjatsi 57-st majapidamisest 16. Ühtegi majapidamist ei taastatud Sirgala, Metsküla, Ühekonna, Kärekonna, Auvere, Sooküla, Kirikuküla külades. Need külad olid tehtud täiesti maatasa. Reidepõllu külasse pöördus tagasi üks perekond.
Põllumajanduse kollektiviseerimisega, kolhooside ja sovhooside moodustamisega katkes talumeeste tagasipöördumine oma kodukohta täiesti.
1990.a. on Vaivaras (Sinimäe külanõukogu) 10 küla, kus ei ela ühtegi taluperet. Samuti on teistest küladest lahkunud enamuses seal peale sõda sündinud noorem rahvas. Paljudes külades elavad veel ainult pensionärid ja raugad, kes varsti lähevad manalasse, siis jääb Vaivara kihelkond endistest elanikest tühjaks.
KALENDER
|
|||||||||
| E | T | K | N | R | L | P | |||
|
1
|
2
|
3
|
|||||||
|
4
|
5
|
6
|
7
|
8
|
9
|
10
|
|||
|
11
|
12
|
13
|
14
|
15
|
16
|
17
|
|||
|
18
|
19
|
20
|
21
|
22
|
23
|
24
|
|||
|
25
|
26
|
27
|
28
|
29
|
30
|
||||
