Keskkond > Õhk
Puhas välisõhk on elu alus
Välisõhk on üks keskkonna elutähtsatest komponentidest. Elame suurema osa oma elust välisõhku hingates. Välisõhust oleneb ka see, missugust õhku me hingame kodus. Tube saab ju tuulutada ainult värske ja puhta välisõhuga. Veelgi laiemas plaanis oleneb välisõhust, õigemini saasteainetest, mida õhk sisaldab, elu eksistents. Mida see tähendab, missuguseid probleeme kaasa toob?
Välisõhuna peame silmas eelkõige maapinnalähedast õhukihti. Rahvusvahelisel tasandil on kokku lepitud, et kõik välisõhuproovid võetakse kuni 2 meetri kõrguselt maapinnast. See võimaldab saadud tulemusi omavahel võrrelda. Samas määratakse osoonikihi paksust õhusambas, mille kõrgust mõõdetakse kümnete kilomeetritega.
Välisõhku mõjutavate tegurite hulka kuuluvad:
* mitmesugused keemilised ühendid, ühed tervisele kahjulikud, teised neutraalsed inimese, kuid mitte keskkonna suhtes (näiteks süsihappegaas CO2);
* müra;
* tolm;
* vibratsioon;
* ioniseeriv kiirgus, st kiirgus, mis mõjub elavatele kudedele;
* mitteioniseeriv kiirgus nagu ultraviolettkiirgus;
* elektromagnetväljad.
Nende keemiliste ja füüsikaliste tegurite mõju väljendub inimese tervise halvenemises, taimede produktsiooni kahanemises, osoonikihi paksuse vähenemises ja kliima muutumises.
Olulisemad pahandusetekitajad:
* paiksed saasteallikad, mille all mõistame energeetika- ja tehnoloogiaseadmeid, mis on suure osa globaalprobleemide allikaks;
* transport, eeskätt autotransport kui linnaõhu suurim saastaja;
* radarid, raadiojaamad ja solaariumid elektromagnetväljade ja ultraviolettkiirguse allikana;
* röntgeni- ja radioteraapiaaparaadid, mitmesugused tööstuses ja teaduses kasutatavad radioaktiivsed ained ioniseeriva kiirguse allikana.
Kõiki neid protsesse püütakse rahvusvaheliste konventsioonide abil reguleerida, inimtegevuse mõju piirata ja vähendada. Alates 70ndatest aastatest on püütud vähendada saasteainete välisõhku paiskamist. Suurimat edu on saavutatud vääveldioksiidi (SO2) emissiooni vähendamisel. Päevakorda kerkivad aga järjest uued ja uued saasteained. Ainete emissiooni püütakse reguleerida tootmistehnoloogia range kontrolliga ja lubade süsteemiga. Sundabinõude hulka kuulub ka õhku paisatavate saasteainete koguste maksustamine.
Osoonikihti lõhkuvate ainete tarbimisest kõrvaldamine on keeruline, sest tänapäeva tarbimisühiskond ei saa nende aineteta kuidagi hakkama. Ja nende ainete kasutamine puudutab igaüht meist, kas või kodus oleva külmkapi või konditsioneeri kaudu. Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt tahetakse niisuguste ainete kasutamine lõpetada aastaks 2035. Tarbimisest kõrvaldatavatele ainetele püütakse leida asendajaid, kuid ka nendega tekib üsna tihti probleeme. Nimelt on selgunud, et paljud uutest ainetest satuvad omakorda kliimat mõjutavate gaaside nn kasvuhoonegaaside hulka ja jällegi on vaja nende emissiooni piirata.
Kliimat mõjutavatest gaasidest on kõige olulisem süsihappegaas. Selle emissioon ulatub miljarditesse tonnidesse ja nüüd püütakse jõuda kokkulepetele selle gaasi emissiooni vähendamise osas. Vähendamise võimalused on aga väga problemaatilised, eriti suurtes arenenud riikides, kus soojus- ja elektrienergia tarbimine on väga suur. Eesti on lubanud vähendada CO2 kogust 1990. aasta tasemega võrreldes 8% ja sedagi aastaks 2012. Põhiline võimalus selleks on muu kütuseliigi kasutusele võtmine ja loomulikult ökonoomne tarbimine. Soojuskadude vähendamine ja elektri otstarbekas kasutamine annavad siin samuti suurt efekti. Mitmesuguste õhupuhastusseadmete ehitamine on väga kallis. Olulisi tulemusi on seni saavutatud ainult tolmu püüdmise valdkonnas. Üha enam hoogu võtab alternatiivenergia nagu tuule- ja hüdroenergia ja ka taastuvate kütuste nagu puit ja turvas kasutamine.
Autoheitgaaside mõju vähendamiseks tuleb kasutada kvaliteetsemat kütust ja ökonoomsemaid autosid. Kõik autod peaksid olema varustatud katalüsaatoriga heitgaasides sisalduvate saasteainete vähendamiseks.
Välisõhk on üks keskkonna elutähtsatest komponentidest. Elame suurema osa oma elust välisõhku hingates. Välisõhust oleneb ka see, missugust õhku me hingame kodus. Tube saab ju tuulutada ainult värske ja puhta välisõhuga. Veelgi laiemas plaanis oleneb välisõhust, õigemini saasteainetest, mida õhk sisaldab, elu eksistents. Mida see tähendab, missuguseid probleeme kaasa toob?
Välisõhuna peame silmas eelkõige maapinnalähedast õhukihti. Rahvusvahelisel tasandil on kokku lepitud, et kõik välisõhuproovid võetakse kuni 2 meetri kõrguselt maapinnast. See võimaldab saadud tulemusi omavahel võrrelda. Samas määratakse osoonikihi paksust õhusambas, mille kõrgust mõõdetakse kümnete kilomeetritega.
Välisõhku mõjutavate tegurite hulka kuuluvad:
* mitmesugused keemilised ühendid, ühed tervisele kahjulikud, teised neutraalsed inimese, kuid mitte keskkonna suhtes (näiteks süsihappegaas CO2);
* müra;
* tolm;
* vibratsioon;
* ioniseeriv kiirgus, st kiirgus, mis mõjub elavatele kudedele;
* mitteioniseeriv kiirgus nagu ultraviolettkiirgus;
* elektromagnetväljad.
Nende keemiliste ja füüsikaliste tegurite mõju väljendub inimese tervise halvenemises, taimede produktsiooni kahanemises, osoonikihi paksuse vähenemises ja kliima muutumises.
Olulisemad pahandusetekitajad:
* paiksed saasteallikad, mille all mõistame energeetika- ja tehnoloogiaseadmeid, mis on suure osa globaalprobleemide allikaks;
* transport, eeskätt autotransport kui linnaõhu suurim saastaja;
* radarid, raadiojaamad ja solaariumid elektromagnetväljade ja ultraviolettkiirguse allikana;
* röntgeni- ja radioteraapiaaparaadid, mitmesugused tööstuses ja teaduses kasutatavad radioaktiivsed ained ioniseeriva kiirguse allikana.
Kõiki neid protsesse püütakse rahvusvaheliste konventsioonide abil reguleerida, inimtegevuse mõju piirata ja vähendada. Alates 70ndatest aastatest on püütud vähendada saasteainete välisõhku paiskamist. Suurimat edu on saavutatud vääveldioksiidi (SO2) emissiooni vähendamisel. Päevakorda kerkivad aga järjest uued ja uued saasteained. Ainete emissiooni püütakse reguleerida tootmistehnoloogia range kontrolliga ja lubade süsteemiga. Sundabinõude hulka kuulub ka õhku paisatavate saasteainete koguste maksustamine.
Osoonikihti lõhkuvate ainete tarbimisest kõrvaldamine on keeruline, sest tänapäeva tarbimisühiskond ei saa nende aineteta kuidagi hakkama. Ja nende ainete kasutamine puudutab igaüht meist, kas või kodus oleva külmkapi või konditsioneeri kaudu. Rahvusvaheliste kokkulepete kohaselt tahetakse niisuguste ainete kasutamine lõpetada aastaks 2035. Tarbimisest kõrvaldatavatele ainetele püütakse leida asendajaid, kuid ka nendega tekib üsna tihti probleeme. Nimelt on selgunud, et paljud uutest ainetest satuvad omakorda kliimat mõjutavate gaaside nn kasvuhoonegaaside hulka ja jällegi on vaja nende emissiooni piirata.
Kliimat mõjutavatest gaasidest on kõige olulisem süsihappegaas. Selle emissioon ulatub miljarditesse tonnidesse ja nüüd püütakse jõuda kokkulepetele selle gaasi emissiooni vähendamise osas. Vähendamise võimalused on aga väga problemaatilised, eriti suurtes arenenud riikides, kus soojus- ja elektrienergia tarbimine on väga suur. Eesti on lubanud vähendada CO2 kogust 1990. aasta tasemega võrreldes 8% ja sedagi aastaks 2012. Põhiline võimalus selleks on muu kütuseliigi kasutusele võtmine ja loomulikult ökonoomne tarbimine. Soojuskadude vähendamine ja elektri otstarbekas kasutamine annavad siin samuti suurt efekti. Mitmesuguste õhupuhastusseadmete ehitamine on väga kallis. Olulisi tulemusi on seni saavutatud ainult tolmu püüdmise valdkonnas. Üha enam hoogu võtab alternatiivenergia nagu tuule- ja hüdroenergia ja ka taastuvate kütuste nagu puit ja turvas kasutamine.
Autoheitgaaside mõju vähendamiseks tuleb kasutada kvaliteetsemat kütust ja ökonoomsemaid autosid. Kõik autod peaksid olema varustatud katalüsaatoriga heitgaasides sisalduvate saasteainete vähendamiseks.
KALENDER
|
|||||||||
| E | T | K | N | R | L | P | |||
|
30
|
31
|
1
|
|||||||
|
2
|
3
|
4
|
5
|
6
|
7
|
8
|
|||
|
9
|
10
|
11
|
12
|
13
|
14
|
15
|
|||
|
16
|
17
|
18
|
19
|
20
|
21
|
22
|
|||
|
23
|
24
|
25
|
26
|
27
|
28
|
29
|
|||
